...

Eile õhtul ja täna on esimene kord kui igatsen tõeliselt Tartut... Miks? Teisipäeva õhtuti oli tavaliselt kodugrupp, mis oli koht vaimulikus kasvamiseks ja tõeliste sõprade osaduseks. Täna hommikul oli lihtsalt Tartu igatsus...

Mida teed sina kõige raskematel hetkedel, kui tunned ennast üksi? Esmalt Ma põgenen reaalsuse eest virtuaal maailma... videod, mängud, mõtetu näoraamatus istumine... kas see aitab? EI! Kas see teeb asjad paremaks? ei see teeb hullemaks...
Mis on õige tegutsemis viis? Piibli lugemine, ülistuslaulude kuulamine, palvetamine.... Lihtne vaikne osadus Jumalaga...
Miks ma selle parima varjandi alati viimaseks jätan seda ma ei tea... Aga ma tahan proovida otsida rohkem Jumalat oma elus ja Viljandis, sest Tema mu siia tõi... Ja ma usun, et Ta näitab seda eesmärki ükshetk aga raskemateil hetkedel tahabki ta mind täielikult endale...
Täna juhtus mu teele ka see PSALM 25:12-17, mis on nii kosutav=)

Jumal tahab, et me oleksime koos Temaga ja tema teeb ülejäänu!
PSALM 25:
12Kes iganes kardab Issandat,
seda ta õpetab teele,
mis tuleb valida.
13Selle hing viibib heas põlves
ja ta sugu pärib maa.
14Issanda osadus on neil,
kes teda kardavad,
ja ta annab neile teada
oma lepingu.
15Mu silmad on alati Issanda poole,
sest tema tõmbab mu jalad võrgust välja.
16Pöördu mu poole
ja ole mulle armuline,
sest ma olen üksildane ja vilets!
17Ahastused täidavad mu südame;
tõmba mind välja mu kitsikustest!

PS! Pühapäeval möödus minu ema surmast 5 aastat... Tema mälestuseks vaatan igal aastal filmi "Christas shoes"! See film paneb mu mõtted ja tunded ritta, sest neid on nii raske kirjeldada. Tahad nutta, teada saada, millest ma 5 a tagasi läbi läksin? Vaata seda!
See film on kokkuvõetud selles laulus: